Teie ostukorv on tühi.
Leviisia hübriidne "Rainbow"
Lewisia cotyledon hybr.
3.23€
Maksudeta: 2.65€
Maksudeta: 2.65€
Hübriidne leviisia "Rainbow" - Lewisia cotyledon hybr.
Õrn ja veetlev püsik. Eriti hea näeb kiviktaimlas välja harilik leviisia. Taime kõrgus kuni 15 cm. Teda võib kasvatada ka õitsva potitaimena. Seemned külvatakse õhustatud, vett hästi läbilaskva mulla pinnale.
Kui seemned 2-3 nädala jooksul ei idane, jahutatatakse külv +3+4 °C paariks nädalaks, tõstes seejärel temperatuuri +5+12 °C tõusmete ilmumiseni. Pärast tärkamist hoitakse muld poolkuivana.
Taim vajab päikesepaistelist kasvukohta, väga head drenaaži ja toitaineterikast pinnast. Kindlasti on vaja talveks hoolikalt kinni katta igihaljad lihakad leherosetid.
Taim vajab hästi dreenitud happelist mulda, mis on soovitav väetada värske sõnnikuga. Otsene päike mõjub sellele leviisia liigile halvasti, sellepärast istutatakse seda liiki varjulisse kohta. Samuti kannatab ta liigniiskuses, seepärast on tema optimaalne istutuskoht mäenõlvak, kuhu ei jää vesi seisma. Talveks tuleb taime leherosett katta klaaskupliga (purgiga). Vaatamata mõningatele kapriisidele, on seda taime võimalik kohata paljudes euroopa maade alpinaariumides.
1,0 g = 1700 seemet.
Harilik leviisia - Lewisia cotyledon: selle igihalja liigi kodumaa on päikeseline California.
Kasvatatakse sagedamini kui teisi liike. Mitmeaastane taim lihakate siledate lehtedega, mis on 3-15 cm pikkused, sageli lainjate äärtega ja punase randiga. Juurelähedased lehekodarikud on erineva kujuga.
Õied, mille kroonlehtede arv ulatub kuni 15 ni, on valged, oranžid, kuid sagedamini heleroosad või punased, ilusate tumedate vöötidega. Avanevad mais-juunis. Vili- kupar tillukeste seemnetega. Taim vajab väga hea drenaažiga ja happelist pinnast, mida soovitatakse väetada värske sõnnikuga või lehmasõnniku lahusega. Taimedele mõjuvad halvasti otsesed päikesekiired, seepärast istutatakse selle leviisia liiki varjulistele aladele. Niiskuse üleküllus on samuti kahjulik, seepärast on kõige õigem kasvukoht mäenõlv, mida mööda üleliigne vesi saab ära valguda. Talveks tuleks lehekodarikud hoolikalt katta klaaskupliga (purk). Vaatamata mõningale nõudlikkusele, võib seda liiki leviisiat sageli kohata paljudes Euroopa kiviktaimlates.
Asukoht: taime kahjustab otsene päikesevalgus, seetõttu istutatakse ta kiviktaimla idapoolsele küljele.
Pinnas: peab olema hea drenaaž, vähemalt 50 cm kihina, kuiv koht kurus, et vesi, mis satub lehekodarikele, võiks vabalt ära valguda, aga ka happeline pinnas killustiku, liiva, turba ja huumuse seguga. Pinnas peab olema toitainerikas, selleks viiakse mulda peenestatud, murendatud lehmasõnnikut. Juurekeste kaelad kaetakse ümberringi killustikuga, et kaitsta neid neile nii kahjuliku liigniiskuse eest.
Hooldus: jõudsale kasvule aitab kaasa õigeaegne väetamine, soovitatavalt läbikäärinud sõnnikuga. Igihaljad liigid kaetakse talveks klaasiga, teised sordid ei vaja talvise niiskuse vastu sellist kaitset. Hea drenaaži korral on leviisia täiesti talvekindel.
Paljundamine: leviisial on pikad lihavad juured, seepärast ei soovitata teda ümber istutada. On kergesti paljundatav seemnetega, mis külvatkse maha kohe valmimise järel. Seemned annavad ühtlased tõusmed. Aga et saada uusi taimi, mis on oma vanematega üht värvi, on kõige parem paljundada lehekodarikega. Taimed annavad isekülvi. Et leviisia end ise sageli suvaliselt ristab, sellest annab tunnistust nende värvuste mitmekesisus. Võib külvata kevadel, kuu-ajane stratifitseerimine annab ühtsemad tõusmed. Seemikud on väikesed, aga pole kapriissed.
Haigused: leviisial on suhteliselt vähe haigusi. Osa liike ei talu vett leherosetis, kui nad kasvavad avamaal niisketes tingimustes. Olulist ohtu kujutavad leviisiale teod ja nälkjad. Sellepärast peab valmis olema selleks, et mõni teie taim ära süüakse. Alpimajas võivad probleemiks olla täid. Esmajoones ründab ta Lewisia redivivat. Erilist kahju tekitab ta lehtedele, mis tõmbuvad krussi. Selle tagajärjel muutub kauni taime välimus haiglaseks.
Õrn ja veetlev püsik. Eriti hea näeb kiviktaimlas välja harilik leviisia. Taime kõrgus kuni 15 cm. Teda võib kasvatada ka õitsva potitaimena. Seemned külvatakse õhustatud, vett hästi läbilaskva mulla pinnale.
Kui seemned 2-3 nädala jooksul ei idane, jahutatatakse külv +3+4 °C paariks nädalaks, tõstes seejärel temperatuuri +5+12 °C tõusmete ilmumiseni. Pärast tärkamist hoitakse muld poolkuivana.
Taim vajab päikesepaistelist kasvukohta, väga head drenaaži ja toitaineterikast pinnast. Kindlasti on vaja talveks hoolikalt kinni katta igihaljad lihakad leherosetid.
Taim vajab hästi dreenitud happelist mulda, mis on soovitav väetada värske sõnnikuga. Otsene päike mõjub sellele leviisia liigile halvasti, sellepärast istutatakse seda liiki varjulisse kohta. Samuti kannatab ta liigniiskuses, seepärast on tema optimaalne istutuskoht mäenõlvak, kuhu ei jää vesi seisma. Talveks tuleb taime leherosett katta klaaskupliga (purgiga). Vaatamata mõningatele kapriisidele, on seda taime võimalik kohata paljudes euroopa maade alpinaariumides.
1,0 g = 1700 seemet.
Harilik leviisia - Lewisia cotyledon: selle igihalja liigi kodumaa on päikeseline California.
Kasvatatakse sagedamini kui teisi liike. Mitmeaastane taim lihakate siledate lehtedega, mis on 3-15 cm pikkused, sageli lainjate äärtega ja punase randiga. Juurelähedased lehekodarikud on erineva kujuga.
Õied, mille kroonlehtede arv ulatub kuni 15 ni, on valged, oranžid, kuid sagedamini heleroosad või punased, ilusate tumedate vöötidega. Avanevad mais-juunis. Vili- kupar tillukeste seemnetega. Taim vajab väga hea drenaažiga ja happelist pinnast, mida soovitatakse väetada värske sõnnikuga või lehmasõnniku lahusega. Taimedele mõjuvad halvasti otsesed päikesekiired, seepärast istutatakse selle leviisia liiki varjulistele aladele. Niiskuse üleküllus on samuti kahjulik, seepärast on kõige õigem kasvukoht mäenõlv, mida mööda üleliigne vesi saab ära valguda. Talveks tuleks lehekodarikud hoolikalt katta klaaskupliga (purk). Vaatamata mõningale nõudlikkusele, võib seda liiki leviisiat sageli kohata paljudes Euroopa kiviktaimlates.
Asukoht: taime kahjustab otsene päikesevalgus, seetõttu istutatakse ta kiviktaimla idapoolsele küljele.
Pinnas: peab olema hea drenaaž, vähemalt 50 cm kihina, kuiv koht kurus, et vesi, mis satub lehekodarikele, võiks vabalt ära valguda, aga ka happeline pinnas killustiku, liiva, turba ja huumuse seguga. Pinnas peab olema toitainerikas, selleks viiakse mulda peenestatud, murendatud lehmasõnnikut. Juurekeste kaelad kaetakse ümberringi killustikuga, et kaitsta neid neile nii kahjuliku liigniiskuse eest.
Hooldus: jõudsale kasvule aitab kaasa õigeaegne väetamine, soovitatavalt läbikäärinud sõnnikuga. Igihaljad liigid kaetakse talveks klaasiga, teised sordid ei vaja talvise niiskuse vastu sellist kaitset. Hea drenaaži korral on leviisia täiesti talvekindel.
Paljundamine: leviisial on pikad lihavad juured, seepärast ei soovitata teda ümber istutada. On kergesti paljundatav seemnetega, mis külvatkse maha kohe valmimise järel. Seemned annavad ühtlased tõusmed. Aga et saada uusi taimi, mis on oma vanematega üht värvi, on kõige parem paljundada lehekodarikega. Taimed annavad isekülvi. Et leviisia end ise sageli suvaliselt ristab, sellest annab tunnistust nende värvuste mitmekesisus. Võib külvata kevadel, kuu-ajane stratifitseerimine annab ühtsemad tõusmed. Seemikud on väikesed, aga pole kapriissed.
Haigused: leviisial on suhteliselt vähe haigusi. Osa liike ei talu vett leherosetis, kui nad kasvavad avamaal niisketes tingimustes. Olulist ohtu kujutavad leviisiale teod ja nälkjad. Sellepärast peab valmis olema selleks, et mõni teie taim ära süüakse. Alpimajas võivad probleemiks olla täid. Esmajoones ründab ta Lewisia redivivat. Erilist kahju tekitab ta lehtedele, mis tõmbuvad krussi. Selle tagajärjel muutub kauni taime välimus haiglaseks.
Leviisia hübriidne.
Kui tahate oma leviisiakollektsiooni kiiresti laiendada või paljundada mõnd meeldiva värvusega isendit, siis sobib selleks hästi tütarrosettidest paljundamine. Mõni hübriid annab igalt leherosetilt ühe õievarre ja ei teki aga ühtegi uut rosetti, seepärast, kui tahate paljundada, eemaldage õievars ja rosett kasvab ja teda saab kasutada paljundamiseks.
Graham Nicolls jagab leherosette juuni keskpaigast kuni kuu lõpuni ja juurdumine toimub 4-5 nädalaga, see on kiirem viis kui kevadine paljundamine. Lewisia rediviva, Lewisia brachycalyx või Lewisia stebbinsii ei moodusta tütarrosette: selle asemel moodustavad nad sammasjuurel teise kasvupunga esimese kõrvale.
Graham Nicolls paljundab neid liike nii, et lõikab juure tervava noaga pikuti pooleks, nii et mõlemale osale jääks kasvupung. Juuri leotatakse kasvustimulaatori lahuses ja istutatakse potti.
Kui teie taimed ei anna teist kasvupunga, siis soovitatakse kasutada resoluutsemaid meetmeid. Kui taimed hakkavad varakevadel kasvama, siis näpistage kasvupung ära ja tehke juurele paar lõiget. Pärast seda hakkavad moodustuma uued kasvupungad ja kui on näha, et need kasvavad, siis kasutage juba juure poolekslõikamise meetodit.
Erinevate liikide kasvamise kiirus on erinev, arvatavasti peate ootama järgmist kevadet, enne kui saate juurikat pooleks lõigata. Olge kannatlik ja pidage meeles, et teil okn ka teine võimalus paljundamiseks, kui taime ei saa jagada.
